Kuuldes lauset “Teen taijid,” kuuleb väga tihti vastuseks “Oh, sa oskad siis ju ägedalt kakelda,” või midagi, mis kannab sarnast mõtet. Aus vastus oleks midagi laadis: “Jala- ja rusikagalöökidega olen sõber, aga tappa küll ei oska anda.” Tõtt-öelda on kaklemine viimane asi, millest harjutuse ajal mõelda. No aga miks taijid siis ikkagi järjekindlalt võitluskunstiks nimetatakse, tekib küsimus… Mis asi üldse on sisemine võitluskunst? Taiji klubi õpetaja Taavi jätab taiji teised aspektid kõrvale ja aitab sellesse natuke selgust tuua.
Mis on sisemise ja välimise võitluskunsti vahe?
Minu nägemuses on sisemise-välimise vahe selles, kumba võitluse (lihtsustatult: liikumise) aspekti teadlikult (kuna tegelikult toimivad mõlemad aspektid igal juhul ja korraga) rohkem kasutatakse: kas teadvustatakse rohkem füüsilist liikumist või teadvustatakse liikumisel olulisemana energiavälja, mida kasutatakse füüsilise liigutuse aluse ja liikumapaneva jõuna.
Kas üks välistab teist?
Kõik mulle tuntud võitluskunstikoolkonnad tegelevad ühel või teisel moel liigutuste ja võitluse sisemiste (energiavälja puudutavate) aspektidega. Olen sellel küsimusele sageli näinud vastust et „Sisemised võitluskunstid alustavad seestpoolt ja liiguvad väljapoole. Välimised alustavad väljast ja liiguvad sissepoole. Pärast 10 aastat harjutamist jõutakse samasse kohta.“
Miks taiji klubis kaklemist ei õpetata?
Enda sisemuse tajumise algfaasis on väga oluline lõdvestunud olek, kuna sisepingete müra kipub summutama ja moonutama meie aistinguid. Võitlusolukord tekitab sisemisi pingeid, mis töötavad lõdvestumisele (ja seega ka harjutaja arengule) vastu. Märksa edasiviivam on endaga tegeleda rahulikus ja pingevabas olukorras.
Tänapäeva maailmas pole füüsilise võitlusega suurt midagi peale hakata, märksa olulisemad on taiji õpetuse muud aspektid, mis aitava suurendada keha ja energiavälja tunnetust, suurendada läbi selle tunnetuse oma teadlikkust iseendast ja ümbritsevast ning seeläbi maailmas efektiivsemalt ja mõnusamalt toimida.
Tänapäeva maailm ei ole enam mitte niivõrd võitluse ja eraldatuse kui koostöö ja koos tegemise maailm, mis minu arvates on suurem väljakutse ja eeldab enda paremat tundmist kui maailm, milles hästi toimetulemiseks piisas heast võitlusoskusest. Igal sammul võitlema kippujatega on tänapäeval raske koos toimetada. Ja niipalju kui näen, kipuvad nad isolatsiooni jääma igal pool. On seda siis mõtet õppida?
Koos oma sisemise tugevuse ja tasakaalu leidmisega (ja seoses sellega sisemiste kahtluste kadumisega) nõrgeneb tavaliselt ka vajadus enda tõestamise/kehtestamise ja ka kaklusoskuse järele.
Foto: Wikimedia Commons
